Vana-tori hobuste nimedest

[Sakk]

Kuna olen uus liige, vaatasin hobuste nimekirja. Olin kunagi ka ise vanatüübilise tori täku Sakk omanik. Tori hobustel on ikka eestipärased nimed olnud. See eristas tõugu teistest tõugudest. Kahjuks on see nüüd vana-tori hobustel muutumas. Lugesin nimekirjast mitmeid nimesid, mille järgi küll pilku peale heites ei oskaks arvata, et tegu on meie Eestist pärit tori hobusega. Minumeelest annab eestipärane nimi tõule just juurde omapära, eristab neid hobuseid ülejäänud hobumassist. Kahju, et see on muutumas... Huvitav oleks lugeda teiste hobuhuviliste arvamusi!

[Ute Wohlrab]

Mina nüüd küll meie nimekirjas eriti vöörkeelsed nimed ei leidnud, äkki keegi teine on selles osas targem kui mina?

Kusjuures, kui vanad touraamatud vaadata, siis tuleb välja, et kuni 1920 enamus nimed saksakeelsed - seega ei saa väita, et nimed on vanasti olnud "eestipärasem" kui tänapäeval.

Mida sakk siis tähendab? Minu sönaraamat oli sönatu selle kohta.

Ute

[Sakk]

Kas olete eesti keeles kuulnud väljendit sakiline - see tähendab paljude sakkidega asja, eset. Seega sakk on - noh kõige päevakohasem näide - mul on praegu vaagnal sakiliste servadega piparkoogid. Kas oli arusaadav? Siis võib veel näiteks öelda, et keegi jooksis sika-saka, ehk siis siia sinna, tegi sakke.

[Ute Wohlrab]

Suured tänud, sain aru.

Ikkagi jääb aga lahti küsimus, kust vöttate, et vana-tori hobustel olid "vanasti" eestipärased nimed ja nüüd enam mitte?

Ute

[MarthaMyDear]

Millegipärast arvan, et see "vanasti" tähendab tegelikult "minu noorusajal". Minu noorusaja hobused olid Nõukogude Eesti sovhoosi/kolhoosi setukad.Kolhoosi said nad enamasti taludest ja seal olid hobustel peaaegu kindlasti eesti nimed. Ja kas talus/kolhoosis ka puhtatõulistele hobustele ikka pandi nende esivanemate nimede algustähega nimesid? Ei tea öelda. Igatahes Ute H-tähega "tüdrukute" hulka nähes imestan siiralt, et veel leidub kasutamata H-tähelisi nimesid. Eesti keelest neid nii palju leida oleks väääga raske.

[kaditriin]

Tegelikult on vana-tori hobuseid eri aegadel erinevatel põhjustel ka välismaal hinnatud ja aretatud, nii et vaevalt nad kõik eesti nimesid on kandnud...
Nali naljaks, aga kui meie ühingu hobusid vaadata, siis olen alati heameelega täheldanud, et neil on paljude tänapäeva hobustega võrreldes ikka suhteliselt viisakad, loetavad nimed, kus on vähe võõrtähti-veidrusi. Kuna tõuhobustel on sugupuude kaupa isendeid teada, valida saab, nagu öeldud, vaid ühe algustähe vahel ja nimede kordamist püütakse vältida, siis on see nimepanek ikka paras kunst.
Kui vaadata (kas või meie kodulehel) hobuste sugupuid, siis seal ei ole kindlasti kõik tähendusega eestikeelsed nimed. Paistab, et paar sugupõlve tagasi tuletati hobuste nimesid lihtsalt silpe kokku pannes. Võtame näiteks mõned Heliodori vanavanavanemad: Unnak, Lude, Hürgo ja Hello. Sellised nimed on muidugi lihtsad, lühikesed ning ka piisavalt ainulaadsed, aga mitte eriti esinduslikud ega ilusad. Tundub, et tõuaretus oli selline liinitöö - said uue varsa, tõstsid levinud nimekujus mõne tähe või silbi ümber ja käis küll.
Praeguseks on see tõug aga haruldane ning on meeldiv tõdeda, et hobuste nimed on kenad, vähemalt Euroopa kultuuri kontekstis arusaadavad ja armastusega igale loomale eraldi pandud. Maitse asi.

Tervitades
Kadi-Triin

[Ute Wohlrab]

Ja kas talus/kolhoosis ka puhtatõulistele hobustele ikka pandi nende esivanemate nimede algustähega nimesid? Ei tea öelda.

See oli juba enne teist maailmasöda touprogrammides ja seda jälgiti ka. Kui varsa kanti touraamatusse, pidi omanik sellega leppida, et ISA (mitte esivanemate!) algustäht oleks kasutusel. Muidugi hüüdnimi hüüdnimeks...

Mainin veel, et enamus Euroopa soojaverelistel hobusetougudel on isa algustäht ka varsale kohustuslik. Erand on täisverelised (ja trakeenid, keda hinnati "saksa täisverelisteks") - seal on nime algustäht ema järgi.

Ute
PS: mul nimed önneks jätkuvad. Ajalugu on kangelasi täis - ja minu kangelased on vana-tori hobused. Sobib!